WIPO parim osa - Kaubamärk
Kaubamärk on minu arvates intellektuaalomandi üks paremaid osi, kui ignoreerida üldisi intellektuaalomandi kontsepti auke ja probleeme. Sellega kaasnevad ikkagi legaalsed probleemid umbmääralisusega, kuid sellega seotud spetsiifilisus on vähemalt hea - defineeritud peab olema kasutuskohad ja kuidas asi tegelikult välja näeb. Kaubamärk
Ta lahendab päris lihtsa ja päris probleemi - kes on kes? Firmaomanikuna tahaksin, et minu välimus ja identideet oleksid unikaalsed ja madaldada teesklejaid - nii et keegi ei kasutaks ebaausalt minu reklaamimistööd. Kliendina lubavad kaubamärgid seda, et tean, et ostan seda, mida tahan. Kaubamärgitud toode kindlustab seda, et isegi kui ostan toodet, mis on üldiselt väga sarnane kõigi kaupade vahel, toetan näiteks firmat mille poliitikat toetan või leian kindla dokumenditee sellele, kes omab seda kaubamärki.
Tähtis on minu arvates ka see, et kaubamärgid peavad legaalse kaitse saamise jaoks olema tugevad. S.t., et nad peavad olema distinktiivsed - sõna "magus" ei ole tugevalt kaubamärgitav, eriti kommimüügi kontekstis - loomulikult iga komm on magus! Mittetugev kaubamärgiga kaasneb ka vähem legaalseid õigusi ja kaitset, nii et süsteem on vähemalt paigas, mis hoiab ära veidi tobedat ära kasutamist.
Eesti kaubamärgi registreerimine - eesti.ee
WIPO - Making a Mark
WIPO halvim osa - Autoriõigus
Visuaalkunstnikuna, kes on internetimaailma kunsti jälginud suurema osa enda elust, pole ma palju situatsioone leidnud veel, kus autoriõigus oleks mõjuvalt kaitsnud minu kolleege. Veebikunstimaailmas on päris tugev surve ja tunne inimeste n.ö. autoriõigusi kaitsta, kuid see on tüüpiliselt ikka interneti moodi - keegi kutsub kedagi välja, et ta kopeeris teda jne. Tegelikku legaalsust väga ei toimu, rohkem toimub tobe sõnadevahetus, mis on minu arust efektiivselt n.ö. downstream autoriõiguste ideedest.
Plagiarism on küll probleem. Kuid kunst on kopeerimismaailm - ilma Claude Moneti "Impression" tööta, poleks üks mu lemmik kunstivooludest, impressionism, tekkinud. Keegi näeb midagi, mis talle rõõmu tekitab ja ta tahab midagi sellist ka teha? See on tore - mitte oht. Legaalsed piirid ei ole minu arvates vaja enda ebakindluste kaitsmiseks - sa ei ole ainuke maailmas.
Inimesed tahavad traditsionaalses kunstimüügis niikuinii autentsust. Amy Adler toob välja Richard Price "New Portraits" seeriat, mis müüdi miljoni kandis, kuid täpsed koopiad müüsid alla saja. Siiski Price ei leidnud selles probleemi, eriti kuna suur osa tema müügist tekkis niigi juba visuaalkunstimaailma normist, et autentsus tähendab midagi - täpne koopia on tore, kuid see on siiski koopia.
Mulle pakub huvi ideid mida Adler pakub - elimineerida kunstist autoriõigused. Tema sõnades enda artiklis - "If copyright does not provide an economic incentive to artists, what does it actually do? If we examine the reality of how artists use copyright, we see that they invoke it primarily to police their reputations. Therefore, I argue that copyright in art functions as a stealth system of “moral rights”—noneconomic, personality-rooted rights traditionally disclaimed by utilitarians."
Kui kunstile on siiski vaja mingisuguseid õigusi, miks mitte midagi sarnast kaubamärkidele? Siis teame, kes teeb päris asja ja kes teeb koopiat. Kui soovid midagi tellida, eksisteerib märk, mis ütleb "tere, mina olen originaalne looja!" ning kui tahad midagi praagimoodi (mitte, et minu meelest kunstis tegelik praak on), pöördu odavama oskaja poole. Pole vaja üldse käteliigutusi teistelt ära võtta.
KnowledgeRights21 - 4 problems that copyright won't solve
Amy Adler - Why Art Does Not Need Copyright
No comments:
Post a Comment