Tugilahenduste üle mõtlemine ITs
See tekst tuleb võibolla veidike laialivalguv, aga mul on sellega seoses palju mõtteid.
Esimene asi, millest on vaja rääkida, kui rääkida tugilahendustest ja erivajadustest, on minu arvates aru saada, mis tugivajadused või puue üldse on. Minu arvates suur osadest puuetest objektiivselt ei eksisteeri - puue ja erivajadus on (peaaegu) alati subjektiivne olukord, mis tuleneb ühiskondlikkust struktuurist. Osalise töövõimetuse kaardi hoidjana ja üldiselt tüübina, kellel on palju erivajadusega ja/või puuetega sõpru, usun, et suurem osa minu ja mu sõprade vajadustest ei oleks eriti ebatüüpilised või tuge vajavat, kui sotsiaalne struktuur oleks teisiti.
Lihtsad näited oleks, et halb võime ärkada hommikuseks tööks ei ole üldse probleem, kui standardne tööpäev algaks kell 1300 ja halb kuulmine ei ole väga märkimisväärne seltskonnas, kus inimesed on kakskeelsed viipe- ja kõnekeeles. Kõige pärismaailmsem, siiski, on lihtsalt see, et prille kandev inimene on küll tehniliselt puudega, kuid see probleem on enamjaolt lahendatud. Ta küll peab rohkem raha elus maksma enda ülespidamiseks - kuid tänases maailmas see pole väga märkimisväärne, et keegi kannab prille. Vahe erivajadusel ja tavavajadusel on igati sotsiaalne. Kui istud linnas pingil, eelistad mõnikord kõndida või rattaga sõita kaldteel treppide asemel või tahad õppida sessioonõppe formaadis päevase asemel, oled ise ka veidi parema elu saanud asjadest, mis veel rohkem aitavad erivajadustega inimesi.
Loomulikult eksisteerivad ka puuded, mis oleks enamikes ühiskondades halvavad - lihashaigused, kroonilised valud, mõned tüüpi psühhoosid ja palju muid. Mul on sõpru, kelle identiteet on mitme alteri vahel jagatud, kellel on igavene nähtamatu valu. Ega nende probleemid keskkonnas, kus kõigil sellised probleemid oleks otseselt ei kaoks, kuid siiski ebanormaalsuse tunne ikkagi kaoks, kui naad saaksid vabamalt rääkida enda sümptomitest, ilma et keegi mainiks, et nemad sellise eluga elu sees ei saaks hakkama.
Selle eessõnaga siis ühele ülesande küsimusele vastates IT maailmaga seoses (kuidas tuleks käsitleda it-tugilahendusi): seda tuleks käsitleda enamjaolt nagu tehnoloogiline lahendus, millel on väga tähtis sotsiaalne osa. Sellises keskkonnas, nagu Eestis on, kus puuded jms on enamjaolt isiklik asi, mida väga ei mainita või millest ei räägita avalikult väga sügavalt, tekib esimene tõke lahenduste arendamises - kes neid üldse hakkab implementeerima, kui keegi sellele üldse ei mõtle, isegi kui mingi lahendus eksisteerib? Ma ei tea, kuidas minna läbi ja arendada abivahendeid sajale erinevale vajadusele tõhusalt, kuid ma tean, et sinnapoole liikuda, peavad inimeselt üldse teadma ja hoolima. Sellise teemaga väga kiiresti liikuda üldiselt ei saa.
Otsustajana mu fookus oleks IT-maailmas rahastada projekte, mis uurivad tavainimeste arvamusi ja tõrkeid ITs, mida nad kasutavad. Sellise teemaga pole mõtet alustada, enne kui tead, kus tekivad ligipääsetavuse ja kogemuse probleeme. Ma usun, et monetaarsed toetused projektidele, mis suurendavad vähemkuuldud häälte tugevust ning tegelike arenduste loomine, mida saab lihtsalt enda veebilehele või tarkvarale lisada, aitaks jubagi kaasa.
Vahendid nagu coolorsi contrast checker juba lihtsustavad veebi kasutatavuse kattuvuse parimate praktikatega - selliseid võiks juurde teha ja nende kasutust normaliseerida. Kui ühiskonda veidi lükata suunda, kus erivajaduste kaasamine näetakse laisana ja halvana nagu seda peakski (soovituseks lugejale: linnas liikudes vaata ja mõtle vahel hetk, kas sina saaksid ratastoolis mingisse ehitisse sisse - märkamine on esimene etapp!), siis suurematel firmadel on ka mingit tõuget rohkem kaasata.
Mida vähem inimesi peavad vähesega leppima, seda rohkem on inimesi, kes saavad midagi toredat teha. See pole ka otseselt IT-ga seotud, pigem kunstimaailmaga, kuid tooksin üles ka näite, mis illustreerib mu uskumust, et kaasamine on ka lihtsalt kõigile hea. Hiljuti Iirimaa pakkus kahele tuhandele kunstnikule lihtsalt sissetulekut, et ära elada. Sellega kaasnes mõne esimese arvamusega, et raha läheb raisku, hoopis teistsugune tulemus - majanduslikult, see sissetuleku maksmine tõi kaasa riigile kasumi, kuna paljud inimesed, kes ei saanud ennast panustada, ei pidanud enam koristamisega leppima ning said selle asemel normaalselt elada, vähem sotsiaalsele toe resursse kasutada ja midagi huvitavat teha.
