E-ITSPEA Teema 8: IT proff...?

Klassikaline kõrgkoolidiplom

Kõrgkoolidiplom on ikkagi klassikaline paber, mis kõigile ütleb, et midagi ikka tead. Teooria teadmine on IT tööturul tänapäeval minu arvates boonus - sellega jääd silma suure koguse oskajate vahel. Enamik töötajaid, kellega olen enda töös tutvunud, on mingisuguse kõrgkoolidiplomi saanud ning mulle jääb mulje, et selle suure teooria õppimine annab veidi iseloomu arendada ka.

Minu kogemuse poolt, hetkel TalTechi esimest aastat võrreldes enda TTHK esimese aastaga, ütleksin, et õpitud kontseptid on päris sarnased, kuid TalTechis õpitu tundub, et sain rohkem aru ka miks mõned asjad mõnda moodi on. Loomulikult TTHKs olin palju noorem, kuid kui mõte on asjast läbinisti aru saada, siis kõrgkool õpetab ikka rohkem.

Rakendus-/kutsekõrgkoolidiplom

Ise olen läbinud Tallinna Tööstushariduskesuskes 4. taseme kutsekeskhariduse, et saada noorem tarkvaraarendajaks. Mõni aastat tagasi oli tööle päris võimalik saada - leidsin normaalse koha selle tunnistusega küll. Kutseharidusega siiski tähendab kõige rohkem see, mida oskad - üldiselt keegi ei hakka sind tööle võtma selle pärast, et sul selline paber on.

Siiski kutsekoolide fookus on praktikilise oskuste saamine ja (IT sfääris) rohkem koodi kirjutamine. See tähendab, et tööl otseselt ma sellist loogilist alust programmeerimisele väga ei saanud - oskasin lihtsalt IT asjadest infot otsida ja n.ö. asju kokku kleepida. Alustades TalTechis juba 1. semestril oli tunda, et klassid nagu diskreetne matemaatika ja andmebaasi alused lähtuvad IT maailmaga hoopis teistmoodi ning minu arvates paremat moodi. 

Minu arvates võimalus liikuda kutseharidusest ühe taseme üles on väga hea viis - see annab kaasa teooria õppimisele palju "ahhaa!" momente, kus saad aru, et teooria mis õpid, oled juba kasutanud intuitiivselt. 

Erialane kutsetunnistus 

Erialaseid kutsetunnistusi on ikka päris palju valida, nii et tähtis on teada, mida õpid. Suur pahandus ei ole, kui õpid lihtsalt õppimiseks, kuid töö leidmiseks on vaja teada, mis sinu tööala jaoks tähtis on. Front-end arendaja, kes oskab kasutada UX/UI programme on hea kombinatsioon, kuid kui kandideerid peamiselt Linux administreerimisele, siis see suurt midagi üldiselt ei tähenda.

Kutsetunnistusi on tihti "lihtsam" saada, kui tervet haridusastet. Ikka pead õppima, kuid palju neist on võimalik töö kõrvalt õppida üle interneti. Näiteks Google pakub enda tunnistusi isegi tasuta ja lõpptunnistus näitab küll, et saad vähemalt baasteadmistest selles alas aru. Olen ise Figma UX/UI tunnistuse saanud ning disainimise õppimine on päris palju kasu olnud ka enda jaoks.

Ja IT Kolledž 

Mulle jääb mulje, et IT Kolledž sarnaneb siin kõige rohkem veidi kutsekooli poolde nihkuv kõrgkool, vähemalt enda ajaloo poolest. Tänapäeval olles TalTechi osa, tundub et ta roll on ikka edendada kõrgharidust Eestis. 1. aastane magistriõppekava, mis pakutakse, on minu arust väga tore viis edendada ka IT töötajaid Eestis ning oleks tore näha edasi kolledži poolt pakutuvaid väljaõpinguid IT-laadsetele teemadele, mis just 3 aastat ei võta.

 

IT Kolledž - Ajalugu
Google - Career Certificates 

E-ITSPEA Teema 7: Arvutid ja paragrahvid IIː litsentsid ja autoriõigus

Naatan Nohikul on probleem - tal on vaja enda tarkvaraprojektil valida kolme erineva litsentsi vahel. Aga sellise asja valimine tundub raske ja hirmus! Siin toon välja mõned nende vahed ja millist valida. Siiski on targem alati lähemalt lugeda enda valikust, ega see siin kirjeldatu ei sobi enda terveks ideeks litsentside kohta. Aga kui ise soovitada võin, siis kui mõelda ei taha, mine GNU GPLiga.

Ärivaraline litsents (EULA; suletud lähtekood)

Naatan Nohik võiks valida EULA suletud lähtekoodiga siis, kui tal on vaja hoida enamiku enda koodist ainult endale teada ning hoolib tugevalt enda intellektuaalse omandist ja kuidas seda kasutaja tohib kasutada. EULAd on tüüpiliselt pikad tekstid, kus kirjeldad kõiki pointe, mida kasutaja peab lepingus nõustuma, et tarkvara kasutada. 

Tähtsamalt EULAs kirjeldatakse, et kasutajale antakse litsents tarkvara kasutada; nad ei oma tarkvara otseselt. Kirjeldatakse mis on firma süü ja mis on kasutaja süü legaalsetes probleemides, mida kasutaja teha võib, kuidas litsentsilepingu lõpetamine välja näeb.

EULAd on tihti pikad ja legaalsusi täis dokumendid, mida kasutajad väga põhjalikult peaaegu kunagi läbi ei ole. Selle loomine vajab kindlasti legaalset tiimi või vähemalt legaalset nõustajat, et kindlustada, et kõik mis EULAs on kirjas, on ka tegelikult legaalselt võimalik kindlustada. Kuid kui see töö on tehtud, siis sinu enda soovid on päris tugevalt tarkvaraga koos ning kõik tarkvaraga seotud tegevused jäävad sinule.

GNU GPL (tugev copyleft)

Kui EULA tundub veidike palju või härra Nohikul on (ägedad) kogukonnale vabad ja kasutajasõbralikud ideed enda tarkvara jaoks, siis tugeva copyleftiga GNU GPL litsents võib hea valik olla. GNU GPList, vabast tarkvarast ja litsentsist saab isegi päris lihtsasti lugeda gnu.org lehelt, kus nad toovad välja ka paljud erinevad litsentsid, millega saab seda võrrelda. Olemas on mitu GNU GPL versiooni, mida saad valida.

Litsentsi sisestamine on lihtne, see tekst pannakse soovitavalt iga lähtekoodi faili algusesse (loomulikult enda asendustega): 

E-ITSPEA Teema 6: Arvutid ja paragrahvid Iː tants intellektuaalomandi ümber

WIPO parim osa - Kaubamärk

Kaubamärk on minu arvates intellektuaalomandi üks paremaid osi, kui ignoreerida üldisi intellektuaalomandi kontsepti auke ja probleeme. Sellega kaasnevad ikkagi legaalsed probleemid umbmääralisusega, kuid sellega seotud spetsiifilisus on vähemalt hea - defineeritud peab olema kasutuskohad ja kuidas asi tegelikult välja näeb. Kaubamärk 

Ta lahendab päris lihtsa ja päris probleemi - kes on kes? Firmaomanikuna tahaksin, et minu välimus ja identideet oleksid unikaalsed ja madaldada teesklejaid - nii et keegi ei kasutaks ebaausalt minu reklaamimistööd. Kliendina lubavad kaubamärgid seda, et tean, et ostan seda, mida tahan. Kaubamärgitud toode kindlustab seda, et isegi kui ostan toodet, mis on üldiselt väga sarnane kõigi kaupade vahel, toetan näiteks firmat mille poliitikat toetan või leian kindla dokumenditee sellele, kes omab seda kaubamärki.

Tähtis on minu arvates ka see, et kaubamärgid peavad legaalse kaitse saamise jaoks olema tugevad. S.t., et nad peavad olema distinktiivsed - sõna "magus" ei ole tugevalt kaubamärgitav, eriti kommimüügi kontekstis - loomulikult iga komm on magus! Mittetugev kaubamärgiga kaasneb ka vähem legaalseid õigusi ja kaitset, nii et süsteem on vähemalt paigas, mis hoiab ära veidi tobedat ära kasutamist.

Eesti kaubamärgi registreerimine - eesti.ee 
WIPO - Making a Mark

WIPO halvim osa - Autoriõigus

Visuaalkunstnikuna, kes on internetimaailma kunsti jälginud suurema osa enda elust, pole ma palju situatsioone leidnud veel, kus autoriõigus oleks mõjuvalt kaitsnud minu kolleege. Veebikunstimaailmas on päris tugev surve ja tunne inimeste n.ö. autoriõigusi kaitsta, kuid see on tüüpiliselt ikka interneti moodi - keegi kutsub kedagi välja, et ta kopeeris teda jne. Tegelikku legaalsust väga ei toimu, rohkem toimub tobe sõnadevahetus, mis on minu arust efektiivselt n.ö. downstream autoriõiguste ideedest.

Plagiarism on küll probleem. Kuid kunst on kopeerimismaailm - ilma Claude Moneti "Impression" tööta, poleks üks mu lemmik kunstivooludest, impressionism, tekkinud. Keegi näeb midagi, mis talle rõõmu tekitab ja ta tahab midagi sellist ka teha? See on tore - mitte oht. Legaalsed piirid ei ole minu arvates vaja enda ebakindluste kaitsmiseks - sa ei ole ainuke maailmas.

Inimesed tahavad traditsionaalses kunstimüügis niikuinii autentsust. Amy Adler toob välja Richard Price "New Portraits" seeriat, mis müüdi miljoni kandis, kuid täpsed koopiad müüsid alla saja. Siiski Price ei leidnud selles probleemi, eriti kuna suur osa tema müügist tekkis niigi juba visuaalkunstimaailma normist, et autentsus tähendab midagi - täpne koopia on tore, kuid see on siiski koopia.

Mulle pakub huvi ideid mida Adler pakub - elimineerida kunstist autoriõigused. Tema sõnades enda artiklis - "If copyright does not provide an economic incentive to artists, what does it actually do? If we examine the reality of how artists use copyright, we see that they invoke it primarily to police their reputations. Therefore, I argue that copyright in art functions as a stealth system of “moral rights”—noneconomic, personality-rooted rights traditionally disclaimed by utilitarians."

Kui kunstile on siiski vaja mingisuguseid õigusi, miks mitte midagi sarnast kaubamärkidele? Siis teame, kes teeb päris asja ja kes teeb koopiat. Kui soovid midagi tellida, eksisteerib märk, mis ütleb "tere, mina olen originaalne looja!" ning kui tahad midagi praagimoodi (mitte, et minu meelest kunstis tegelik praak on), pöördu odavama oskaja poole. Pole vaja üldse käteliigutusi teistelt ära võtta.

KnowledgeRights21 - 4 problems that copyright won't solve 
Amy Adler - Why Art Does Not Need Copyright

E-ITSPEA Teema 5: Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

Hästi aegunud

Reegel 2 - Käitu sama standardite järgi, internetis, mida jälgid päriselus.

Eetika konsistents enda elus on lihtsalt hingele hea. Ära varasta teistelt (kui sa just päriselus seda ei tee..) - kui usud, et kunst ja käsitöö on tore asi päriselus ja austad tegijate töid, ära võta nende digitaalseid versioone ja teeskle, et see on su enda omand. 

Tänapäevase näitena tooks täna ma välja enamike suurte korporatsioonide tehisintellektide kasutamine (kas LLMid või genAI) - need on ehitatud mittekompenseeritud ja mittenõustuvate kunstnike, kirjanike, teadurite tööde peale. Kui ei nõustu ise teiste töö plagieerimisega, siis mõtle vähemalt enda jaoks harjutuseks üle, kui tugev sul see tunne tegelikult on, kui LLMi dataset on ainus, mis selle ära haihtub.

Soovitus shareware eest maksta on ka tänapäeval hea järgida. Seda saaks ka paisutada üldiselt tasuta pakkujate ja projektidele annetuste tegemine - vean kihla, et iga inimene kes siia blogisse on sattunud on paarkümmend korda wikipedia't kasutanud. Nad (ja ka teised suured tasuta projektid või ka individuaalid) väärivad seda ühekorrast 5 eurost annetust. Jumal teab, et selles majanduses me kõik seda vajame.

Sellega ma ei nõustu, et seaduserikkumine internetis on alati halb - esmaselt ei ole eetika ja seaduslikkus kunagi olnud sama ega kattuv asi, kuid nüüdisaegselt internetis, kui nii palju sitastumist tuleb ettevõtete poolt pooldatud privaatsusseaduseid nagu Chat Control (kusjuures, Euroopa parliament just selle lükkas tagasi, juhhei!) on veelgi tähtsam ise mõelda, mitte lasta ülevalt alla kõik ette öelda.

Halvasti aegunud

Reegel 5 - Näe võrgus hea välja

Lugedes läbi selle reegli detaile, üks küsimus jäi veidi pähe.. Keda huvitab? Internet ei ole enam väike koht, kus (oi paha!!) vandumine või "ebakorrektne" grammatika loeb. Mulle jääb mulje, et selle reegli on kirjutanud keegi, kellel on mingisugune kompleks, kus nad tahavad kõigist parem välja näha. Moderne võrk on koht, kus inimesed veedavad ka enda relakseerimisaja. Kes hakkab enda sotsiaalmeedia postituses jälgima õigekeelereegleid?

Nüüdisaegselt tuleb küll hoiduda kirjareeglitest, kuid Netiquette reeglis kirjeldatakse seda, nagu peaks tekst tulema riikidepoolse õigekeelekasutus reeglitest. Nüüd see ikka oleneb seltsist, nagu alati - korrektne kirjakeel tõesti annab mulje, kuid see mulje on alati teistmoodi olenedes seltsist ja kohast, kus kirjutad. Kellegi raevule su kommentaarides saab mitu moodi vastata - korrektne keel võib sind ülistada, lihtne "K." saab teda kõrvale heita, "okay?" annab mulje, et sa vaatad teda nagu tulnukas.

Siiski on siin head ideid - on kasulik (eriti vähemustel) kasutada ära enda anonüümsust ja teada millest räägid. Suurem osa minu probleemidest sellest reeglid tulenevad kirjutaja enda eelarvamustest - selle asemel, et rääkida sellest, kuidas enda väljendamine võib eri moodi tulemusi tuua, kirjutatakse otse, et õige on olla alati loogiline ja klaar või tuuakse otse välja, et nad arvavad, et kindlad kirjutusviisid on pasavesi (nagu USENET uudisegrupp). Ela veidi vabamalt ja rahulikumalt ka.

Üks alareegel siiski, mis siiamaani kehtib 100% on mitte flame-bait'ida. Minu aja internetist on unustatud vanamaailma trollide mitte söötmisest ja kohale on hoopis tulnud ragebait'imise termin. Internetti on tulnud nii palju botte, mis eksisteerivad ainult sitastumiseks ja kasutajaid, kes jagavad kogu aeg raevu, et pole mõtet rohkem ise lisada ja elad ka parema elu, kui hoidud sellest.

Albion - Netiquette 

E-ITSPEA Teema 4: Info- ja võrguühiskond

Eesti on tänapäevaks muutunud päris kiiresti modernseks kapitalistlikuks inforiigiks, eriti kui võtta arvesse, et ainult veidi alla 40 aasta taguselt olime täitsa teises süsteemis. Enda ema käest kuulan ma päris palju anekdoote ja lugusid, kuidas sel pöörde ajal elu oli ning ausalt see on üldse päris ime, et meil nii hästigi läks. Meie võimalus ligi pääseda riigiinfole ja avalikele andmetele on eriti lihtne perspektiivi panna, kui idanaabriga võrrelda ning ma üldiselt ei usu, et me oleme veel täitsa jälgimiskapitalismi auku kukkunud.

Ma loeks ennast tüüpiliselt päris kriitiliseks rigiisobramise ja tehnoloogia ülekasutamise kohta, kuid leian et tihti räägin päris hästi sõpradele Eesti IT lahenduste kohta. Eks see tuleb sellest, et siin elan ja see on lihtsalt super mugav olnud. Maksude deklareerimine oli lihtne, sest minu töötamisandmed on juba olemas. Riigiportaalis saan enda digiretsepte näha, raviminfos saan näha kus poodides mu ravimid on. Kui riigiga seotud asjasse või ka suuremasse Eesti ettevõtesse vaja sisse logida, siis kohe saan SmartIDga tehtud, kus siis . Ülikoolis ühiselamus elamine pole isegi nii suur vajalikkus olnud, kui arvasin - kõik asjad on tegelikult päris mugavalt digikeskkonnas võimalik teha. Ja koolist saan loomulikult väikse e-maili, mis saan suures osas internetist tõestada, et hei, olen tudeng.

Selle mugavusega on siis päris lihtne aimata, et riik teab minust andmete poolest päris palju ning kui aus olla, pole mul väga suurt võimalust muud moodi teha olnud. Autolubasid mul pole ja ma olen pea terve elu kuskil metsa keskel elanud - sealt küll ma väga riigteenustele ligi ei pääse kui ma nende mugavusteenusi ei kasuta. Suur osa selle andmehaldamisest toimub Eesti poolt loodud X-tee platvormil. Eelmise kuu jaanuaril tehti sellel üle 300 miljoni päringu ja kokku 22 miljardit üle eluaja. See kõik on hajutatud üle paarituhande infosüsteemi, kus andmed hoitakse kohalikult enda registris, ilma et dubleerimist toimuks ja kätte saavad andmed ainult need, kes sellele lubatud tegelikult on.

Selles seisneb vist üks mu suur usalduskohtadest - ma saan sellest kohe paari tunniga suure ülevaate ise kodanikuna saada. Meie tsentraalne andmekäitluskeskkond ei ole selline salajane asi, vaid ma saan tema komponentidest, koodist, seadustest lihtsasti lugeda. Euroopa andmekaitseseaduse ja Eesti (senikaudse) demokraatliku internetti ülesseadistamise ristumisel on praeguseks tekkinud olukord, kus ma saan riiki usaldada lihtsalt selle põhjal, et kui keegi üleval pasa kokku keerab, tean ise, et saan ka nende andmeid jälgida - see ei ole täitsa ainult hierarhiat pooldav. 

Halvemaks näiteks saab võtta hetkene internetile push vanuseverifikatsioonile, näiteks Discordis. See on tekitanud neile päris suure mainepaugu - ma olen päris palju näinud, kuidas hakatakse enda Discord Nitrosid üles ütlema. Vanuseverifikatsiooni süsteemid on niigi ebapopulaarsed oma teatud halva kasutajakogemuse ja lihtsalt valeduse poolest, kuid nad ei lahenda ühtegi probleemi ka, ainult tekitavad juurde. Ning juurde tekitavad nad ainult selle jaoks (vähemalt nii ütlevad, kas suured firmad on tegelikult kunagi lastest hoolinud?), et vaesekesed teismelised ei näeks hirmsat kujutist nokust või tissist. 

Selle jaoks tahavad nad kõike isiklike detaile teada ning nii suurest kogukonnast, et ei ole võimalik iga sekundiga sada probleemi tekitada. Eriti probleemi ettenägemine on lihtne teades, et suured tehnika firmad absoluutselt armastavad ägedaid sõnu nagu AI ja consistency ja mis iganes, peaasi et aktsionärid oleks õnnelikud ja ei pea kriitiliselt mõtlema sellest, kuidas nende firma mõjutab üle 200 miljoni inimese.

Suurt riigiandmekogu on loomulikult alati võimalik ikka ära kasutada. Kui Euroopa ja Eesti jätkuvad rohkem selle politilise aeglase suubumisega paremale poole ja hirmu poole, poleks ime, kui hakatakse oh suure turvalisuse ja puhtuse jaoks seaduseid edastama, mis hakkavad hetkese tsentraliseerimisvastasele ideed ära lagundama. Kuna see on hetkel nii üles ehitatud, et seda oleks ka raske teha, siis peaks kodanikele välja nägema ka kuidas andmete terviklikkus ja kättesaadavus hakkab lagunema. Ka kui hakkab märkama, et politseinikud ja muud hierarhiad tahavad järsku rohkem enda tööd lihtsaks teha privaatsusetungiga, peaks häiresignaal käivituma. Seda võib juba näha USAs - kui riigi hierarhial liiga suur võim on, on seda väga lihtne kuritarvitada. 

Nagu meil on alati olnud, peame kõik koos eestlastena jonnikalt jala maha lööma ja veidi  mind your business praktiseerima - ärme inimestele lõbu pärast rohkem probleeme tekita. Pole mõtet hakata meie digikogusid lahti tegema ning usun, et meil väikeriigina pole selles suurt pointigi. Pigem tuleks selline push väljast või siis üldiselt poliitilisest hirmust, kuid me oleme sitemast ka läbi saanud. Loodetavasti mälestus nõukaajast hoiab kõigil perspektiivi, et kui me andmeid kogume, peab see avalikuks asjaks alati jääma.

Riigi Infosüsteemi Amet - X-tee 
X-tee - Koduleht
Electronic Frontier Foundation - Discordi age verificationist

E-ITSPEA Teema 3: Uus meedia...?

Uusmeedia oskuslik kasutaja - National Geographic

National Geographicu ajakirjad olid lapsena ühed mu lemmikud mitu aastat. Geograafia, loodus, teadus kõik ühes ägedas kollaste äärtega väljaandes. Ta sai alguse aastal 1888 Washington, DCs ning koosnes väiksest grupist geograafiahuvilistest teadlastest, ettevõtjatest ja muudest uurijatest. Seega neil on olnud päris hea 130+ aastat, et traditsioonidesse kinni jääda. Siiski näen internetist päris tihti (võrreldes teiste traditisonaalsete väljaandjatejaga, vähemalt) National Geographicu poolt tehtud meediat. Kuidas neil siin siis tegelikult läheb?

YouTube'is on neil 25+ miljon jälgijat, TikTokis peaaegu 10 miljonit, Facebookis 51 miljonit, Instagramis lausa 275 miljonit. Nende veebileht on moderne ja hästi stiliseeritud ja kui uskuda Semrush statistikat, sel jaanuaril on nende põhilisele veebilehele 10 miljonit korda klikitud. Ka on näha paar muud ekstra YouTube kanalit, nt. Nat Geo Kids ja Nat Geo Animals. Arvan, et on ka mõned kohad, mis ma ei ole leidnud kiire otsinguga.

Mulje ikka, et internetimaailmas oleksid nad suurtegijad. Kuna see blogi ei ole suur uurimisprojekt, ma sügavalt ajalugu ei hakka üles kaevama, kuid mõned kohad on pealiskaudselt märgatavad. Kõige tähtsamalt on neid igalt poolt lihtne leida - igal suurel lehel on nende bränd nähtav ja teisalt on nad aktiivsed ning kaasaegsed. TikToki videod on lühiformaadis täitsa sobivalt tehtud, YouTubeis on videopildid ja tiitlid sobiva formaadiga. Postitusi tehakse igal pool kas iga päev või peaaegu iga päev ning ei hoita rangelt ajalehe vormi. Seda võiks isegi eksemplariks võtta.

Wired - National Geographic Society Gets Going
National Geographic - veebileht, YouTube, TikTok, Facebook, Instagram
Semrush - National Geographic veebilehe statistika

Uusmedia lahjem kasutaja - Vallateatajad

Ausalt on raske koheselt midagi leida, kuna olen ikka piisavalt noor, et suurim osa mu meediakogemusest on uues meedias ning Eestist on raske leida meedia väljaandjaid, kes pole veebile üle liikunud. Toon siis esile vallaajakirjad - esile võtan Harku Valla Teataja, kuna elan ise Harkus.

Olen üldiselt näinud, et vallalehed on internetis efektviiselt lihtsalt arhiveerimiseks. Harku Valla Teataja näitel on näha, et need on lihtsalt kompetensted (ja tasuta) pdf-formaadis skännid ajalehest ise. On minu arust iseenesest arusaadav, miks riigi raha ei lähe igale vallale individuaalse lehe ja sotsiaalmeedia tegemisele, kuid minu arvates veidike tugevam osalus digimaailmas oleks tore. Hetkel minu teada leidub see kõige rohkem Harku valla Facebooki lehest, kus mõned teated ikka jagatakse, kuid pisimad detailid jäävad tihti ajalehe sisse.

Samas, ma ei tea kas ma tahaks maailma kus mu vald isegi poppi influencer'it meenutaks. Kui tavaelu diskuteerimise jätta pärismaailma, siis need tüüpilised internetianonüümiaga kaasnevad flame war'id jäävad arvutisse. Siin lepin küll sellega, et infovoog toimub paberi peal väikses kogukonnas inimeste vahel ning vahepeal jääb midagi raskesti leitavaks. See jätab ikka reaalse elu maigu ka ühiskonda - vahepeal lahja pole isegi nii paha.

Harku vald - Facebook 
Harku vald - Virtuaalne Harku Valla Teataja

E-ITSPEA Teema 2: Arpanetist Facebookini - Interneti kujunemislugu

MUDid on ikka relevantsed ja elus ja kõik teavad neist ju, jah?

Algselt posti kirjutama hakates arvasin, et MUDde enam polegi alles, aga väike üllatus - MMOde eelkäijad on ka ikka sama kangekaelsed kui MMO mängijad ise. Mud Connector lehel on leida mitu erinevat mängu - mõned uued, mõned, mis isegi 90ndatest ikka veel mõned mängijaid hoiavad. Kui välja arvata ilma järjestuseta MUDid, siis esikohal on seal Aardwolf, mis annab mulle mulje väga klassikalisest fantaasia žanriga mängust. Hetkel vaadates leiab nende leht, et on 169 inimest ühendunud.

Nagu igal heal online grupil, on Aardwolfil mitu õpetust uuematele mängijatele. Silma jääb õpetused ja näited, kuidas Luaga luua ehitajatel tugevamat atmosfääri, kui ainult tekst laseks. Nende wiki jätab täiesti mulje, et oleks MMO, võibolla lihtsalt vanem variant. Kõik mängimine toimub MUD kliendis tekstiga command'e sisestadaes. Aardwolf ise on enda kliendi loonud Javas, kuid soovitavad Mushclienti või JMCd.

MUDde ise ma pole varem mänginud ning nendega pole väga kokku puutunud. Kuid, kuna lapsest peale MMO mängija ja fantaasia žanri fänn olen olnud, on mul nende vastu päris kaua hea mulje olnud. Nad ju rajasid tee EverQuestile ja sealt edasi modernsetele World of Warcraftidele ja Final Fantasy XIVdele. Tore näha, et mõned neid edasi arendavad.

Võibolla peaks proovima. Aga Aardwolfi 18. rassivalikul ei ole lohet.. eks peab Wolfeni või Nagaga leppima.

The MUD Connector - link
Aardwolf MUD - koduleht
Aardwolf MUD - MUD Information for beginners 
Aardwolf MUD - wiki

 

Lühikese elueaga ussike Morris

Elas kord (tegelt ikka elus veel) üks üliõpilane Robert, kes leidis, et hilise 80ndate Internetis oli päris mitu turvaauku. Mis siis muud teha, kui leiutada, kas neid paroolideta kasutajatesse saab tegelt hõlpsasti sissegi. Ussike, mille ta programmeeris, pidi lihtsalt läbi INTERNETi (nii tähtsalt kirjutatakse kohtukirjas) arvutitesse sisse häkkima. 

 

See töötas läbi kolme peamise rünnaku teel: sendmail rünnak, fingerd rünnak ja rsh/rexec rünnak. Sendmail rünnak loob TCP ühenduse teise masina sendmailile, teeb debug mode lahti ning saadab väikse C programmi, mis edasi saab kätte ühenduse jaoks info. Fingerd rünnak kasutas ära bugi Finger daemonis, kus konnektsioonil ei ole lugemislimiiti enne kui /usr/ucb/finger command'i aktiveeritakse. Sealt edasi uss lihtsalt asendas command'i, et Bourne shelli saada ja sealt edasi infot saada. Rsh/rexec rünnakus peamiselt üritati ära arvata kasutaja paroole ning edasi minna host failidesse, et leida kohti kuhu edasi liikuda.

 

Uss küsis, kas ta sellel arvuti peal juba on, et mitte korrata ennast asjatult. Kuid Robertil jäi mõte pähe - mis siis kui arvuti on programmeeritud valetama ussile? Igaks juhuks igal seitmendal korral võiks uss ennast paljundada arvutil. Sealt väiksest mõttest edasi tekkis esimene kohtu läbikäik USA 1986 Computer Fraud and Abuse Act tõttu, sest see paljundus ekstreemselt rohkem, kui Robert tegelikult tahtis ning selle tõttu tegi ta 400 tundi ühiskondlikut tööd, maksis kümmetuhat dollarit ja oli 3 aastat valve all.

 

Testige ikka enne kood läbi, enne kui internetti välja lasete.

 

Global Knowledge - The Morris Worm Turns 30

Bob Page - A Report on the Internet Worm
Kohtureport - Google Scholar Link